« Tagasi

Politseinik soovitab: metsa minnes olgu laetud mobiiltelefon alati kaasas

Lähenemas on seene- ja marjahooaeg, mil politsei saab rohkelt teateid metsas sihi kaotanud abivajavatest inimestest.

 

2015. aasta varasügisel teatas 48-aastane mees häirekeskusele, et viibib Alam-Pedja looduskaitsealal ja on jõudunud Põltsamaa jõe äärde, kuid ei aima, millises suunas liikuda, et jõuda tuttava sillani. Politseipatrull liikus mehe kirjeldatud asukohta ning andis sireenidega märku, kuhu mees liikuma peaks. Paraku mees aga sireene ei kuulnud ning ei osanud öelda ka täiendavalt midagi oma asukoha kohta. Positsioneerimise käigus selgitas politsei välja mehe arvatava asukoha Kolga-Jaani vallas Meleski külas ning keerulistes oludes liitus mehe otsingutega lennusalga kopter. Peagi märkas kopter metsas valgusvihku, mis tuli otsitava mehe taskulambist ning kuna ilmastikuolud olid muutunud märgatavalt paremaks õnnestus mees vintsida kopteri pardale. „Tegu oli keerulise juhtumiga, mida oluliselt raskendasid halvad ilmastikuolud ja soine ning vesine maastik," ütles Viljandi piirkonnapolitseinik Margus Mitt.

 

Igal aastal käivitab politsei keskmiselt poolsada ressursimahukat otsinguoperatsiooni leidmaks neid, kes seeni või marju noppides ära eksivad. „Olukorras, kus ükski võserik või puukänd enam tuttav ei tundu ning omal käel metsast välja pääsemise lootus hakkab kaduma, tuleks haarata mobiiltelefoni järele ning häirekeskusele juhtunust teada anda. Seepärast on oluline, et ühes seenenoa ja korviga võetaks kaasa ka laetud mobiiltelefon," rõhutas politseinik.

 

Margus Mitt selgitas, et kaasaegsed telefonid suudavad pakkuda ka juba GPS-koordinaate, mispärast on paslik kas ise või oma eakamatele lähedastele telefoni võimalusi lähemalt tutvustada. Koordinaate teades saab politsei eksinud inimese asukoha kaardil väga täpselt paika panna ning abi jõuab kohale oluliselt kiiremini. „Kui telefon GPS-koordinaate ei näita, tuleb töösse panna iseenda nutikus ja tähelepanu. Ka looduslikud märgid nagu väga suur kivi, ebatavalise kujuga puu, jahimeeste vaatlustornid, kraavid ja muu sarnane võimaldab inimese asukohta määratleda," selgitas Sadam. Seda enam, et sageli kaasab politsei otsingutele kohalikke jahimehi, kes tunnevad „tööpõldu" sama hästi kui oma taskut. Kusjuures arvestatav hulk metsa eksinutest on õigele teele juhendatud just telefonitsi.

 

Metsaminekut planeerides tuleb kindlasti arvestada oma tervisliku seisundiga. Kusjuures eakamatel seenelistel soovitab politsei ihuüksi metsa minekut pigem mitte ette võtta. Näiteks kui palavamal päeval tunneb üks seenelistest tervise halvenemist, säilib kaasa tulnud lähedaste näol siiski võimekus kiirelt abi kutsuda. Kui metsaminek on otsustatud üksinda ette võtta, on omal kohal lähedastele teada anda, millal ja kuhu minnakse ning millal plaanitakse tagasi olla.

 

„Mõistlik oleks metsa minnes selga panna eredavärvilised riided, mida oleks juba kaugelt märgata. Samuti kaasa haarata väike toidukogus ning joogivesi. Pikemalt metsa jäänud inimesel, kel pole kaasas söögivaru või joogivett, oleks targem aga oma energiavarusid säästa ning abi saabumist ootama jääda," annab Mitt nõu. Abi oodates ei tasu pimedamal ajal enam metsas sihitult ringi joosta ning väljapääsu otsida. Seda enam, et pimedas ei ole näha näiteks kraave, mahalangenud puid ja muud, kuhu komistades võib olukord abivajaja jaoks veelgi halveneda.

 

Kõige edasiviivamaks jõuks ennetamaks ootamatuid kaotsiminekuid ja õnnetuid olukordi on mure nii iseenda, aga ka lähedaste pärast. „Olgu tegu noorema või vanemaga, tundke huvi, kuhu teile kallid inimesed lähevad, kui kauaks ja kellega," toonitas piirkonnapolitseinik Mitt.

 

METSA MINNES

  • Teavitage alati lähedasi, naabreid kuhu plaanite minna ja millal tagasi tulla

  • Kandke alati peakatet, pikki pükse ja pikkade varrukatega pluusi. Need aitavad nii putukahammustuste, päikese kui kriimustuste eest. Jalanõud olgu mugavad ja niiskuskindlad.

  • Võtke kaasa laetud akuga mobiiltelefon ning pange see suletavasse taskusse või nööriga kaela, kust see kaduma ei lähe

  • Jätke meelde metsa sisenemise koht ning võimalusel märgistage see mõne riideriba või lindiga.

  • Hätta sattudes kutsuge võimalusel enne pimeduse saabumist abi numbril 112.

 

Annika Maksimov

Lõuna prefektuuri kommunikatsioonibüroo praktikant